Innovatsioonihanked on üha sagedamini kõneaineks nii era- kui avalikus sektoris. Tegemist on protsessiga, mille mõte ei ole pelgalt odavaima hinna eest olemasoleva lahenduse soetamine, vaid koostöös erasektori partneriga täiesti uue ja innovaatilise lahenduse väljatöötamine. Innovatsioonihanked on võimalus edendada nõudluspõhist innovatsiooni, suunata riigi ostujõudu tarkadesse ettevõtetesse, suurendada nende ekspordipotentsiaali ning seeläbi panustada Eesti konkurentsivõime ja majanduse kasvu.
Igal aastal viivad umbes 700 asutust läbi ligikaudu kolmandiku riigieelarve mahus (2023. aastal 5,8 miljardi euro eest) riigihankeid. Seega on riigil märkimisväärne ostujõud, mida targalt innovatsiooni suunates saab kasutada majanduse elavdamiseks ja Eesti konkurentsivõime kasvatamiseks. Innovatsioonihangete strateegiline rakendamine on paljudes Euroopa riikides toonud märkimisväärseid edusamme. Kuigi idee on ahvatlev ja tundub pakkuvat lahendust paljudele väljakutsetele, on selle tegelik elluviimine keerulisem, kui esmapilgul paistab.
Innovatsiooni toetav riigihange on oma olemuselt vahend probleemi lahendamiseks, mitte eelnevalt defineeritud toote või teenuse ostmine. See tähendab, et innovatsioonihankes ei ole hangitav ese detailselt ära kirjeldatud, vaid oodatud on erinevad lahendused, mille hulgast valitakse konkreetse probleemi lahenduseks parim. Peamiselt täidavad innovatsioonihanked kahte eesmärki - muuta avalikud teenused kvaliteetsemaks, kättesaadavamaks ja kulutõhusamaks ning teiseks, kasutada riigi ostujõudu uute toodete ja teenuste arendamiseks, toetades seeläbi innovaatilisi ettevõtteid.
Riigil on turul märkimisväärne ostujõud, mida saab kasutada nõudluspõhise innovatsiooni edendamiseks
Vabariigi Valitsus on seadnud eesmärgiks, et 2025. aastal on 2% kõigist riigihangetest ning 5% nende rahalisest mahust innovatsiooni toetavad riigihanked. 2023. aastal oleks see summa olnud 290 miljonit eurot.
Selle tulemuseni ei jõua me aga iseenesest, sest valmisolek innovatsiooni hankimiseks eeldab senisega võrreldes küllaltki suurt mõtteviisi muutust. Esmalt peavad hankijad lahti laskma ideest, mille kohaselt avaliku raha toel arendatud toodete pealt ei tohiks keegi kasumit teenida. See aegunud mõtteviis läheb vastuollu teadmisega, et lõviosa riigieelarvest tuleb just nimelt ettevõtetelt laekunud maksudest. Samuti on siinkohal asjakohane aruteludes juba laialt lendu läinud tabav metafoor, et üksteisel juukseid lõigates me riigina rikkaks ei saa – oluline on arendada tarku tooteid ja kasvatada nende eksportimise võimekust. Innovatsioonihanked, mille lepinguga jääb võitnud ettevõttele õigus koostöös arendatud lahendust edasi müüa, on selleks suurepärane võimalus. Avalik sektor toetab seeläbi nõudluspõhiselt innovatsiooni, olles koostöös välja arendatud lahenduste esmaseks referentskliendiks.
Uudsete teenuste ja toodete tugev referents koduturul toetab ekspordi arendamist, võimaldab osaleda hangetel väljaspool Eestit ning suurendab usaldusväärsust uutele turgudele sisenemisel.
Seega, innovatsiooni toetavatel hangetel on kaks peamist oodatavat tulemit: esiteks saab hankija senisest parema lahenduse oma probleemile ning teiseks, hankes osalenud ettevõttele jääb õigus lahendust edasi müüa ning võimalus omakorda riigile maksutulu tuua.
Lisaks pole saladus, et ka välisinvestorid hoiavad oma valikute tegemisel valvsalt silma peal avaliku sektori ostukäitumisel ja innovatsiooni toetava keskkonna loomise võimekusel.
Innovatsioonihangete õnnestumise kriitiliseks eelduseks on hea koostöö hankija ja pakkuja vahel
On oluline rõhutada, et innovatsioon ei ole eesmärk iseenesest. Suure tõenäosusega tekib innovatsioon orgaaniliselt, kui hanke eesmärgiks on seatud selgelt sõnastatud probleemi lahendamine, hankedokumentides keskendutakse mitte konkreetse objekti kirjeldamisele, vaid miinimumnõuetele, millele lahendus sõltumata kasutatavast tehnoloogiast peab vastama. Kriitiliseks aspektiks siinkohal on usalduslik koostöö era- ja avaliku sektori vahel. 26. novembril toimunud avaliku sektori innovatsioonikonverentsi avasõnades rõhutas riigisekretär Taimar Peterkop, et enam ei piisa sellest, kui riik on tark tellija, vaid vajalik on oskus olla hea arenduspartner ning luua erasektori pakkujatega usalduslikud vastastikku kasulikud suhted. Avalikul sektoril ei ole ega peagi olema võimekust leida ise kõigile probleemidele parimaid lahendusi, küll aga peab olema võimekus parimaid lahendusi hankida ja olla asjatundlik hankepartner.
Seni on riigihangete kaudu innovatsiooni edendamise potentsiaal olnud pigem alakasutatud
Euroopa tasandil on riigihangetest kui olulisest innovatsioonipoliitika instrumendist räägitud juba väga pikalt. Majanduse edendamiseks ja ettevõtetele innovatsiooni toetava turukeskkonna loomiseks on vaja suurendada avaliku sektori nõudlust, sest avaliku sektori hangetel on võtmeroll innovaatiliste toodete ja teenuste turu kujundamises ja edendamises. Ei saa öelda, et oma 2% innovatsioonihangete eesmärgiga võrreldes teistega ülemäära ambitsioonikad oleksime. Näiteks head naabrid soomlased on seadnud eesmärgiks 10% ning leedukad lausa 20% aastaks 2030. Lätlased numbrilisi eesmärke veel seadnud ei ole.
Eestis on riigihangete kaudu arenduse ja innovatsiooni edendamise potentsiaal olnud seni pigem alakasutatud. Regulatiivseid ega muid formaalseid takistusi selleks tegelikult ei ole (näiteks on kohustuslikult madalaima hinna kriteerium täielik müüt). Mõned head näited meil siiski leiduvad ja päris mitmed innovatsiooniprojektid on töös ka Riigikantselei innofondi toel. Näitena võiks tuua Justiitsministeeriumi ja GScani koostöös väljaarendatava uudse tehnoloogilise lahenduse keelatud esemete ja ainete avastamiseks vanglates, Kliimaministeeriumi nutipoide võrgustiku arenduse või hoopis PPA poolt tellitava ja arendatava autonoomse mehitamata õhusõiduki süsteemi. Häid innovatsiooniprojekte võiks olla aga palju rohkem, et näidata, kuidas riigina oma ostujõudu targalt kasutame ning innovaatilise riigi kuvandit õigustame.
Riigihangete teadlik suunamine majanduse innovatsioonimootoriks peab saama prioriteediks, pakkudes nii käegakatsutavat kasu nii avalikule sektorile, ettevõtetele kui majandusele tervikuna. Pika majanduslanguse tingimustes on sellise sihitud ja turgutava innovatsioonipoliitkarakendamine mitte ainult mõistlik, vaid hädavajalik.